jagatud rütm

Selle üle piiri asjaga on nönda, et sest sai ülaltoodud pealkirja all lugu valmis. Kuna kasutan selles paljusid mitte ilukirjanduslikke sönu, siis härra Mutt saatis mu nurka arenema... Vot tak. Aga muuta ma oma üllitises midagi ei kavatse, sest siis peaksin muutma ära ka ürgaegsed podstakannikud, juhul kui see söna eesti keeles välja kirjutada, kaob öige po nastajashsemu tee maitse suust, ja need ööd, rongis... pole enam need. Kui möistate, aga ei pea. Jään oma juurde kindlaks, ja ei riku seda interjööri, mida olen seitsme aasta jooksul kogunud, saanud, ja iseendast andnud. Käsikiri vedeleb lauasahtlis. Väärt kraam.

JR

Lumistes öödes kihutavad rongid. Kodude poole.
Suurlinnadest välja! Ärasiit maailma. Eemale kõigest!
Teadmatusse.

Kupee kinniste uste taga on oma lõhn…
Tähine taevas,
Kuu.

Linna öised tuled, nii valusalt kauged, kättesaamatud,
saladused hõlma all peidus…
Minejad lähevad.

Vilkuvad tulukesed liibuvad nohinal
Sulle sülle.
Öö hingab aknale

igatsust…

Proovikiri

Jamasin mis ma jamasin, aga ära jamasin... :DDDD

Päev, mil tsuhha jaama sisse põrutas :D

Hommik. Viskan teki pealt. Palav on. Kurk kuivab, tahaks juua. Sirutan käe ja kohmin kapi äärel natukest aega, kuni veendun, et unustasin õhtul nii ettenägelik olla. Otsin padja alt telefoni ja vahin sellega kaua aega tõtt, kuni pilt selgeks saab. Pool kaheksa. Aega veel on. Tõmban ennast mõnusasti kerra ja lasen pehmel voodipesul end jätkuvalt hellitada. Juua tahaks. Hea küll, lepin olukorraga ja uimerdan teki alt välja. Kõik magavad veel. Viskan hommikumantli õlgadele ja hiilin kööki. Ukse tõmban enda järel vaikse klõpsatusega kinni, et oma privaatnurka sooja tundega nautida, mis sest, et silmad veel poolkinni. Teisiti ma kunagi ei ärkagi.Kohvimasin pilgutab kelmikalt oma punast silma ja on ooterezhiimil. Praegu jätab see mind külmaks, sest mineraalvesi muliseb juba mööda mu joogitoru kulinal alla ja kurgul hakkab parem. Ok, tegelikult tahan ikkagi kohvi ka. Teen oma valiku ja lülitan 1,5 tassi. Täna pean tööle minema. Vist. Mis päev üldse on? Millal ma tulingi, täna? Eile? Ei saa enam aru, kas on hommik või õhtu. Pöördun asendamatu abimehe poole, millel daatumid, päevad, meeldetuletused, kirjad, pildigalerii. Mida iganes. Mu ingli nimi on Nokia. Neljapäev.Koorega magus kohv aitab mul selgusele jõuda, et täna on siiski tööpäev. Homme ja ülehomme ka. Aega on sellegi poolest laialt käes, kodust lähen ju välja alles peale lõunat. Nii et lasen kohvil nina all vahuselt aurata ja uus koorem kopsikus ootamas. Mmmm.. Ei taha esiti õuegi vaadata, enne kui "laks" käes. Sigar näpuvahel, astun siiski akna juurde ja kiikan maja ette tänavale, veendumaks, ega mõnel autol aken segi pekstud pole või mõni teine samas kõrval põlema süüdatud. Viimasel ajal kipub selline tänavapilt igapäevaseks muutuma ja varsti ei pane äkki enam tähelegi?Ei. Täna on rahulik. Ainult kui et vihma sajab. Üks osa kontingendist on ilmselt juba tööle rutanud. Teine osa vist alles ärkab. Igatahes tänav on inimtühi. Linnud on ka räästa alla peitu pugenud. Täielik vaikus, mille taustaks mängib vihm oma lemmikmeloodiat. Appi, kui vilu. Mul hakkab jahe, lükkan akna koomale ja tõmbun tagasi oma väikesesse nurka, kus hommikujook on juba natuke jahtunud ja vaht nagu võluväel pealt pühitud. Pole lugu, neelan viimase tilga ühe sõõmuga alla ja panen uue tassitäie surisema.Kell tiksub. Ma ei taha tööle minna. Olen ikka veel oma nurgas ja jonnin südame sees oma pisikest jonnijoru. Lihtsalt ei taha. Eks ole ju kodus parem? Hea oleks niisama raha saada ja üleüldse, milleks need maksud? Mis krdi EV? Bla-bla.Stop, tüdruk! Mõtle positiivselt! Täna sa lähed tööle! Ülehomme tuled ju tagasi, mida sa pirised? Vaata oma kohvi ja hakka aga reipalt sättima!Njaaa, muidugi lähen. Kuhu ma pääsen. Ja ei jonni. Üleüldse, mõtlen praegu millestki heast. Näiteks sellest, kuidas koju tagasi tulen ja mere äärde grillima tuiskan, kui ilm seda lubab. Lapsikute - papsikutega! Võib-olla mõnega veel! Enne vaja vaid korraks Moskvas ära käia.Siban kähkukas dushi alt läbi ja enam mind ei huvitagi, kas keegi magab või mitte. Otsin puhtad särgid, triigin need endalegi märkamatult, kuigi enim vihatud tegevus mu elus. Pole hullu, saab ka see tehtud. Mis veel? Sumadan. See pole mingi probleem! Kaks asja kokku ja kogu muusika! Mis seal siis on. Viis paari sokke, tagavara särgid, teksad, väike jopp, tossud, hügieenitarbed, natuke lugemist ja vist saigi kõik. Noh, peaaegu. Nüüd veel küüned lakkida, soeng, natuke nägu.Kell saab üks. Kaks tundi veel.
***
Juba seisangi vormis peegli ees. Viskan veel põgusa pilgu enda välimusele ja jään sellega rahule. Niivõrd - kuivõrd üks inime..Takso ootab maja ees. Viskan käekoti õlale, tarin oma truud "ratastel kodu" ja komberdan trepist alla.
"Balti jaama, palun. Hotell Shnelli nurga juurde."
Võtan istet juhi kõrval ja jään mõttesse. Keerame kodutänavalt sujuvalt välja. Käiguvahetus, kiirendus. Vuhiseme mööda Sõlet Paldiski maantee poole, sealt Tehnika kaudu vana tuttavat radapidi viadukti alt läbi, siis veel vasakule ja varsti olemegi kohal. Selle ajaga on mu väikesest peast läbi käinud miljon mõtet - kuidas mu järeltulev põlv kodus omapead hakkama saab, milliseks seekordne reis kujuneb, kas oleme graafikus, kui palju inimesi minu hingekarjas täna on, kas vagun on tehniliselt korras.
"87.- krooni."
"Ah? Ahjaa, kohe."
Ärkan maailmast, kuhu kipun tihtilugu kaduma, kui kuulan muusikat või kui keegi minuga just parasjagu juttu ei tee.
"Palun. Tagasi pole vaja."
Ulatan kõrvumeelitava muusika ja sujuva käiguvahetuse eest peremehele sajaka.
"Aitähh!"
Kerge muie näol, tuleb temagi minuga õue, ulatab pagassist mu sumadani ja naaseb vaikides tööpostile tagasi. Järgmist sajakat teenima. Minul ei ole selle vastu midagi. Kui keegi seda väärt on, siis radi boga ;)
Vean ennast perroonile. Sumadan on üsna raske. Mõni kolleeg on platsi juba sisse võtnud ja ootab samuti, millal kimpsud-kompsud vagunisse ära panna. Varsti algab planjorka, kus igaüks peab kontorist endale raadiosaatjad ja saatelehed võtma, allkirjastama dokumendid ja oleks ju parem, kui vabu käsi saaks kasutada. Seega, ootame. Igaüks oma mõtetes veel kodus kinni või juba ülehomses - tagasiteel. Mõni jutustab eilsest puhkepäevast, mõni kuulab. Tavaline tühi moment.
"Oo, meie omad tulevad!", teatab keegi mu seljataga.
Keeran ennast näoga rongi suunas, mis pargist kaks tundi enne väljumist perroonile toimetatakse, mille järel üks vahetus lõpetab oma töö, teine alustab.
"Jah, kaugel veel. Ootame."
Hoian kotte ja seisan perroonile veelgi ligemale. Sinna, kuhu meie 12 vagunit praegu tuuakse. Huvitav, miks ta kiirust ei vähenda? Millal ta siis pidurdab? Jõuab? Appi, näkku ju lendab..
Seisan nagu halvatud, ega suuda otsustada, kas astuda ehk eest ära? Põrutab niiviisi veel jaama sisse :D
Jeekim. Ja tulebki.
Mingi seletamatu inertsi mõjul kummardan, nagu oleks keegi turjale istunud ja hüppan igaks juhuks mõned sammud eemale. Ragin. Nagu müristaks, aga maa peal.
Enam ei näe ma kedagi, jooksen. Peatun nurga taga ja jään ootama.
Sõitiski jaama sisse? Sellise laksuga? Mis juhtus ometi?!
Rahvas on paanikas, kõigil kuhugi kiire.
Lähen uuesti tagasi ja piilun nurga tagant, kas katus peakohal ja maja alles. Ei suuda kõndida, sest kõik tudiseb sees ja põlved lausa tõmblevad.
Nii, dojehali..:D Vedur seisab sellel kohal, kus mina ennist. Otsaesisega vastu katust lausub ta hääletult:
"Ma tulin selleks, et ütelda, kuidas ma sind armastan. Tulin suudluste ja kallistuste tormiga. See kõik on sulle, mu armas katus! Siin ma nüüd olen."
Katus vaatab alandlikult vedurile silma ja vaikib. Tulija jääb aga seepeale nukraks ja hakkab katuse ees pisaraid valama. Tonnide viisi. Kõik, mis temasse kogunenud on, tuleb nüüd korraga välja.
Ei ole kurbusel otsa ega äärt. Isegi päästemeeskonnad kihutavad appi, et lohutada maailma kõige õnnetumat vedurit ja pühkida ta "eluvesi", mis nüüd tarbetult maha voolab. Katus aga vaatab kõike vaikides pealt ja ohkab südamepõhjast:
"Oli seda nüüd tarvis."
Võtan taskust Nokia ja hakkan pildigaleriid kiiresti täiendama.
Jäädvustan.
Suurt armastust.
Ühe suudluseid.
Teise vaikivat juttu tema silmades..